"Kuidas sa võisid?"

Lihtsalt midagi, mis mulle saadeti ja mis mind vägagi liigutas..otsustasin jagada.

Lugege see lugu läbi ja mõelge, ennem kui võtate omale koera!!!

Jim Willis, 2001

Kui ma olin kutsikas, esinesin ma Sulle oma veidrustega ja panin Su
naerma. Sa kutsusid mind enda lapseks ja hoolimata paljudest näritud
kingadest ja paarist mõrvatud padjast, sain ma Sinu parimaks sõbraks.
Kui ma olin pahandust teinud, vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja
küsisid: “Kuidas Sa võisid?”…aga siis Sa leebusid, ja lükkasid
mu ümber, et minu kõhtu sügada.
Sul oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa aega, et minuga koos olla.
Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja kuulasin Sinu
saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi olla parem.
Me käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel pargis ,
autosõitudel, jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest sa ütlesid,
et jäätis on koertele halb), ja ma tegin pikki uinakuid päikese
käes, oodates, et Sa päeva õhtul koju tuleksid.
Lõpuks hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma
karjäärile. Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin
Sind kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste.
Mitte iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin
rõõmsalt, kui Sa koju tulid

Kuni Sa armusid…
Tema, nüüdseks Su naine, ei ole “koerainimene”, aga ikkagi
tervitasin teda meie kodus, üritasin näidata pühendumust ja
kuuletusin talle. Olin õnnelik, sest Sina olid õnnelik. Kui lapsed
sündisid jagasin Sinu erutust. Olin lummatud nende roosast värvist,
nende lõhnast ja soovisin samuti nende eest hoolitseda. Aga te
muretsesite, et ma võin neid vigastada ja nii veetsin ma enamuse ajast
pagendatuna teises toas või kuudis.
Oh, kuidas ma tahtsin neid armastada, aga olin hoopis vangis. Kui nad
kasvasid, sain nende sõbraks. Nad kiskusid end mu karvadest hoides
üles võdisevatele jalgadele, torkasid sõrmi mu silmadesse, uurisid mu
kõrvu, ja tegid mu koonule musi. Ma armastasin kõiki nende puudutusi,
sest Sinu puudutus oli muutunud nii harvaks. Ja ma oleksin neid kaitsnud
oma eluga, kui oleks vaja olnud.
Hiilisin nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi unistusi.
Me ootasime koos sinu auto mürinat sissesõiduteel.
Kunagi oli aeg, mil kui keegi küsis “On Sul koer?”, võtsid Sa
rahakotist välja minu foto ja rääkisid pikki jutte minust. Viimastel
aastatel vastasid Sa lihtsalt “Jah” ning muutsid teemat.
Ma ei olnud enam “Sinu koer” olin “lihtsalt koer” ja Sa panid
pahaks igat väljaminekut, mis Sul minu peale teha tuli.
Nüüd on Sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite
korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma
“perekonda”, aga oli aeg, kui mina olin sinu ainus perekond.
Olin autosõidu pärast elevil kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal
lõhnas koerte ja kasside, hirmu ja lootusetuse järgi. Täitsid paar
paberit ja ütlesid: ”Tean, et te leiate talle hea kodu.” Nad
kehitasid õlgu ja saatsid Sulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust
ja võimalust leida kodu keskealisele emasele, mis siis et paberitega.
Pidid oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama, kui ta
karjus: “Ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera!”
Ja ma muretsesin tema pärast, ja õpetuste pärast, mida Sa olid talle
alles jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning
austusest kõigi elusolendite vastu.
Andsid minu kuklale head-aega-patsutuse, vältisid minu pilku ja
keeldusid võtmast minu kaela- ja jalutusrihma Sinuga. Sul oli tähtaeg
ja nüüd on ka minul.
Kui Sa olid lahkunud tulid kaks kena naist ja rääkisid, et ilmselt
teadsid Sa kolimisest juba kuid ette, aga ei teinud katsetki mulle ise
hea kodu leida. Nad raputasid oma pead ja küsisid: “Kuidas Sa
võisid?”
Nad on nii hoolitsevad meie vastu siin varjupaigas, kuivõrd nende kiire
graafik võimaldab. Loomulikult nad toidavad meid, aga ma kaotasin oma
isu juba mitu päeva tagasi.
Algul, kui keegi minu puurist möödus, sööstsin ma võre juurde,
lootsin, et see oled Sina… et Sa muutsid oma meelt, et see oli vaid
halb unenägu… või et see oleks vähemalt keegi, kes hoolib, keegi
kes võiks mu päästa.
Kui mõistsin, et ma ei suuda tähelepanu püüdmises võistelda
ülemeelikute kutsikatega, kellel ei ole minevikku, mida meenutada,
taandusin kaugesse nurka ja ootasin. Kuulsin samme, kui ta päeva lõpus
minu juurde tuli ja tatsasin temaga piki vahekäiku eraldatud tuppa.
Hämmastavalt vaiksesse tuppa.
Ta tõstis mu lauale, sügas mu kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu
süda tagus oodates, et mis nüüd juhtub, aga samas oli mingi
leevendus, sest ma juba teadsin. Vangi päevad on otsa saanud.
Nagu minu loomuses oli, olin tema pärast mures. Ta oli murdumas korma
all, mida ta kandis ja ma teadsin ette iga tema liigutust. Õrnalt
asetas ta žguti mu esikäpa ümber ja samal ajal jooksus pisar mööda
tema põske. Lakkusin õrnalt tema kätt ,samuti, nagu olin toetanud
Sind aastaid tagasi.
Ta lükkas osavalt süstlanõela minu veeni ja tundsin nõela ja külma
vedelikku liikumas oma kehas. Heitsin uniselt lamama, vaatasin tema
silmadesse ja pomisesin: “Kuidas Sa võisid?”
Võibolla sai ta mu koerakeelest aru, sest ta sosistas: “Mul on nii
kahju!”
Ta kallistas mind ja selgitas, et see on tema töö, teha kindlaks, et
ma läheksin paremasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks, solvataks eega
hüljataks ja kus ma ei pea ise enda eest hoolitsema- kohta täis
armastust ja valgust ja kõigest praegusest nii palju erinevamasse
paika.
Ja kasutades oma viimast energiat üritasin talle hetkeks saba liputades
märku anda, et minu “Kuidas Sa võisid?” ei olnud temale suunatud.
See oli sinule suunatud, Minu Armastatud Peremees, sest ma mõtlesin
Sinust. Ma mõlten sinust ja ootan sind igavesti. Ehk näitavad teised
sinu elus ka Sinu vastu sama palju truudust ja lojaalsust.

Märge autorilt:

Kui “Kuidas Sa võisid?” tõi Sinu silmadesse samuti pisarad kui
minu omadesse, kui ma seda kirjutasin, juhtus see, kuna see on tõsi.
Lugu mis juhtub igal aastal miljonite koduloomadega, kes surevad
varjupaikades. Kasutage seda lugu, palun, oma kodulehekülgedel,
ajalehtedes, ajakirjades ning varjupaikade ja loomakliinikute
teadetetahvlitel.
Öelge inimestele, et otsus võtta loom perekonda on eluliselt tähtis,
et iga elu on tähtis, et loomad väärivad meie armastust ja hoolivust
ja, et teise korraliku kodu leidmine oma loomale on Sinu kohustus ja iga
ajaleht, loomaühing või varjupaik oskab Sulle selles nõu anda.

Anna palun enda panus, et lõpetada tapmist, aita teha kõik (ravimid,
kastreerimine, süstid) mis võiksid ära hoida mittesoovitud loomad
Saada see lugu palun edasi, mitte selleks et teistele haiget teha või
neid kurvastada, vaid kuna see võib päästa kas või ühe
mittesoovitud kodulooma.

Pea meeles, et nemad armastavad tingimusteta.